Ma olen enda arendamisega tegelenud aastaid ning koolitajana oma kogemusi ja teadmisi ka teistega jaganud. Inimestega tegeledes ning lugedes ja õppides märkasin ühte läbivat joont: suuremaid ja püsivamaid edusamme tehakse siis, kui ollakse seljaga vastu seina surutud ja taganeda pole enam kuhugi. Kõiksugu loetud-nähtud edulood saavad enamasti alguse sellest, et kangelane on puruvaene, kaelani hädas, massiivsete probleemidega tegelane, kes võttis kätte ja tegi meeletult tööd, rügas ennast ribadeks ja saavutaski lõpuks edu. Nagu näiteks Charles Dickens, kes pärast isa vangi sattumist pidi pisikese poisina tööle minema ja kuskil räpases laohoones koos rõvedate rottidega elama. Tema unistus oli saada kirjanikus, ta ei andnud alla ja kõik muu on juba ajalugu. Või näiteks tummfilmi suurkuju Charlie Chaplin, kelle isa suri ja ema pandi hullumajja ning kes pidi koos oma vennaga juba 10-aastasena iseseisvalt hakkama saama. Saigi.

Aga kus on lood täiesti tavalistest, endaga hästi toime tulevatest inimestest, kes saavutavad suuri läbimurdeid?

Pidades ennast ka täiesti normaalseks ja endaga hakkama saavaks inimeseks on mul siiski kummaline tahtmine veelgi paremaks, tublimaks ja osavamaks saada. Aastaid erinevatel koolitustel käimine, raamatute lugemine, filmide vaatamine ja uute teadmiste (mõnda aega motivatsiooni najal) rakendmine on toonud küll tulemusi, kuid enamasti lühiajalisi. Suursugust läbimurret või täiesti uutele tasemetele jõudmist pole saabunud. Miks?

Sellepärast, et ma olen tegutsenud puhtalt motivatsiooni najal. Motivatsioon on aga selline kummaline nähtus, mis ei ole iialgi püsiv. Ta kõigub pidevalt. Pole võimalik, et motivatsioon oleks pidevalt laes. Mõnda aega võib ta päris pikalt seal üleval hõljuda, aga langeb tahes või tahtmata lõpuks ikka kolinal alla. Motiveeri end kuidas tahes, peagi sinu tahtejõu muskel väsib ja pead puhkama. Mida siis teha?

Motivatsioon pole püsiv, vaid kõigub pidevalt ja selle hoidmiseks on tarvis suurt tahtejõudu.

Selles valdkonnas pikka aega tegutsedes jõudsin ma lõpuks välja sellise teemani nagu harjumused. Harjumuste kujunemise ja töötamise põhimõtteid uurides sai mulle selgeks, et nad ei nõua motivatsiooni. Harjumused on tegevused, mida me teeme täiesti automaatselt ja nende tegemisele suuremat tähelepanu pööramata. Meie aju on kavalam kui rebane ja proovib iga hinnaga ressursse kokku hoida, seetõttu muudabki ta piisavalt pidevad rutiinsed tegevused harjumusteks. Siis ei pea ta nende peale enam teadlikult mõtlema ja saab energiat kokku hoida. Päris nutikas, onju?

Näiteks hammaste pesemine. Ma usun, et väikeste lastena on enamus meist mööda tuba ringi jooksnud, ema hambaharjaga kannul (vähemalt ma loodan, et ma polnud ainuke). Meil polnud harjumust hambaid pesta, see oli igav ja tüütu kohustus. Kuna emad on aga väga järjepidevad ja neile hullult meeldib, et me hambaid peseme ja nad olid meist kiiremad ja kavalamad ja said meid igal õhtul ikkagi kätte, siis lõpuks muutuski hammaste pesemine meie jaoks harjumuseks. Praegu nühime oma kikusid täiesti automaatselt ja selle peale mõtlemata.

Harjumused on tegevused, mida me teeme täiesti automaatselt ning mis ei nõua motivatsiooni.

Aga kas tegevused, mis muutuvad harjumusteks, valib välja meie aju või saame ise ka kaasa rääkida? Õnneks saame. Meil on võimalik endale ise teadlikult harjumusi kujundada. See ei ole lihtne, aga see on tehtav. Ütlen kohe ära, et pole olemas ühte kindlat valemit, mis igas olukorras toimiks ja mille abil endale iga päev paar uut kasulikku harjumust külge programmeerida. Kahjuks (või õnneks) oleme kõik erinevad, iga olukord ja iga tegevus on isesugune ja harjumuse kujunemine võib oleneda sajast erinevast tegurist. Lohutuseks võin öelda, et teadlased on kõvasti vaeva näinud ja selgeks teinud, kuidas harjumused töötavad. Saades aru, kuidas ja miks harjumused kujunevad on meil võimalik sellesse protsessi sekkuda ja luua endale uusi meelepäraseid harjumusi ja vanad, mitte nii kasulikud ja vajalikud harjumused uutega asendada.

Häid harjumusi on võimalik teadlikult juurde luua.

Sellest, kuidas seda kõike teha, kirjutan juba edaspidi.