Olen varem kirjutanud, et harjumus saab alguse päästikust, misjärel toimub tegevus ise ning kõik selle nimel, et saada preemia. Võtan nüüd taas appi Stanfordi Ülikooli professori Dr BJ Foggi ja vaatame lähemalt, millest tegevused veel sõltuvad.

Dr Fogg on välja töötanud käitumismudeli, mille järgi mõjutavad meie tegemisi motivatsioon, tegevuse keerukus ja ka päästik. Kui meie motivatsioon on madal, ei ole me võimelised keerulisi ja raskeid asju tegema. Kui meie motivatsioon on kõrge, saame hakkama peaaegu kõigega. Ehk siis peaksime tegevusi valima vastavalt oma motiveeritusele. Madala motivatsiooni korral ei ole mõtet võtta ette suuri asju, sest me ei saa nendega hakkama. Samuti ei ole kõrge motivatsiooni korral mõtet seda raisata ja tegeleda pisikeste või lihtsate asjadega. Laes motivatsiooni korral valmista ennast ette ajaks, kui see langeb ja tee ära tegevused, mis aitavad sul hiljem madalseisust kergemini välja tulla. Näiteks valmista endale järgmiseks nädalaks ette tervislikud snäkid, et raskes olukorras ei tekiks isu endale rämpsu sisse ajada.

Õpi motivatsiooni jälgima ja vastavalt sellele tegutsema.

Kui aju ei saa signaali, et nüüd on tarvis aktiveerida mingi tegevus, siis ei toimu midagi. Seega ei tohi unustada ka päästikut. Motivatsioon võib olla kõrge ja tegevus lihtne, aga kui meil ei tule meelde, et peaks seda tegema, siis loomulikult ei teegi.

Seega kui sa tahad midagi uut tegema hakata (või tahad kedagi teist tegema panna), siis hoolitse selle eest, et tegevus oleks piisavalt lihtne, ei nõuaks suurt motivatsiooni ja oleks olemas ka päästik, mis paneb tegutsema. Pole mõtet võtta kohe ette keerulisi tegevusi, mis nõuavad motivatsiooni, kui tead, et see on pidevalt kõikuv. Pigem alusta väikestest tegevustest ning liigu samm-sammult edasi, kuni lõpuks muutuvad ka keerulisemad tegevused lihtsamaks ja vähem tahtejõudu nõudvateks.

Alusta väikestest tegevustest, mille suudad isegi motivatsiooni puudumisel ära teha.

Ma ise olen motivatsiooni tippaegadel teinud endale plaanid, mis aitavad ka madalseisus tegutseda ja vähendavad käega löömise ohtu. Näiteks kui motivatsioon peaks mingil põhjusel langema ja ma ei viitsi hommikul välja liigutama minna või muutub see tegevus mõnikord liiga keeruliseks (hakkab pussnuge sadama või olen kuskil reisi), siis on mul olemas plaan. Ma ei loobu liigutamisest, vaid tegutsen toas ja väiksemal kujul: teen päikesetervituse, istun korraks ning mõtlen läbi eelseisva päeva ja visualiseerin natuke tulevikku. Selles pole mitte midagi halba, kui vahel ei suuda esialgset plaani ellu viia. See on täiesti normaalne. Aga plaanist loobumine ei tohi harjumuseks saada.